OPEN DAYS 2009 järelkaja

Euroopa Komisjon korraldab iga aasta regioonide ja linnade nädalat OPEN DAYS, mis toimus 5.-8. oktoobrini 125 seminari näol rohkem kui 6000 osalejaga 33 riigist. Kuna ootamatult kiiresti on juba käes november, siis on viimane aeg natuke sellest üritusest kirjutada:)

Minu huviorbiidis olid Euroopa Komisjoni poolsed lihtsustused ning mõtted perioodist 2014+, mille osas on Euroopa Komisjoni sõnum selge: 2014+ perioodi ettevalmistuste valguses jätkub poliitiline debatt ja üldiselt on suundumus süsteemi lihtsustamise suunas. Nii ongi Eestis kui ka Euroopa tasandil alates 2008. aasta lõpust panustatud eurotoetuste kiirema majandusse suunamise nimel muudatustesse. Majanduskriis on kasukski tulnud, ehk peatab see suure eurotoetuste jagamise reeglite lumepalli. Alguse on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium igatahes teinud ja jätkab samal kursil.

Peamised mõtted tekkisid väitest, et eurotoetuste jagamisel on riiklikud reeglid osaliselt rangemad kui Euroopa Komisjon ette näeb. Kas me tunnistame seda või mitte, kuid iga liikmesriik on tõenäoliselt sätestanud eurotoetuste rakendamisel nõudeid, mida pole Euroopa Komisjon nõudnud. Ranged reeglid loovad küll eeldused kulude kontrolli all hoidmisele ning parematele auditite tulemustele, kuid samas tekitavad administratiivselt raskelt hoomatava süsteemi.

Tundub, et tegemist on nö lumepalliefektiga, kus alguses ollakse liikmesriikides ebakindlad süsteemi toimimises ja seetõttu kehtestatakse karmid reeglid, et vältida eurotoetuste kasutamisel rikkumisi ning sellest tulenevaid tagasimakseid esialgu igaks juhuks. Mida aeg edasi, seda enam saadakse ettekirjutusi detailsetest auditite aruannetest ja kõiksugustest kontrollidest, mida kõike võiks veel paremini teha, olgu need siis siseriiklikud või tulenegu Euroopa tasandilt. Mistõttu vaadatakse iga kontrolli tagajärjel veel kord reeglid üle ja lisatakse üht-teist.

Senini on uutele liikmesriikidele laekuvad eurotoetused periood-perioodilt ka mahult üha suurenenud, muutes süsteemi liikmesriikides üha mitmetahulisemaks nii eurotoetuste administeerimise, valdkondade kui ka toetuse saajate osas. Vaatamata selle, et kasvavad kõikide osalejate kogemused, kasvab ka oht, et kuskil süsteemis on mõni nõrk lüli, mille katkemise korral võib väga suurte toetussummade juures olla oluline mõju. Nõrkade lülide kõrvaldamiseks seatakse liikmesriigi poolt jällegi mõned lisanõuded.

Igale kitsendusele on põhjendused iga riigi olukorrast ja eripäradest tulenevalt olemas, aga kuskil on lagi, millest alates süsteem enam ei toimi või ei ole suuteline reageerima muudatustele majanduskeskkonnas. See tekitab vajaduse kriitisemalt hinnata, kas kõik reeglid on ikka vajalikud. Suurt lumepalli hakatakse siit ja sealt sulatama ja vähehaaval leitakse need kohad, mille osas ollakse valmis lihtsustama. Ja elu läheb mõneks ajaks kergemaks. Samas tähendab iga lihtsustus toetuse saajale omakorda järelevalvele ja auditile suuremaid riske, nemad peavad vaatamata lõdvematele reeglitele olema siiski veendunud, et eurotoetusi kasutatakse efektiivselt ja eesmärgipäraselt. Ja kui nad selle ei veendu, algab uus tsükkel reeglite rangemaks muutmisel...