Kogemused ja tulemused

Kõige pealt suured, suured tänud Rainile, kes jagas meiega oma eurotoetuse taotlemise kogemust!
Mõte selliseid päriselu lugusid siia koguma hakata on meil juba tükk aega olnud, kuid esimese leidmisega oli raskusi – taotlejatel enamasti taotlemise ajal väga kiire ja ei jõua kirjutada, noh ja pärast kui toetus käes – no siis on ju veel kiirem :-) . Raini leidsimegi tegelikult Facebooki kaudu ja õnneks oli tal jõudu oma lugu ka Toetustaskusse panna. Nüüd jääme veel vaid lootma, et ehk siis kui projekt lõpusirgel, kuuleme Rainist veelgi.

Tegelikult on Raini lugu hea näide sellest, et „Räägi inimestega!“. Kas või sotsiaalmeedias. Igatahes just sealt jäi silma ka meile see kummaline lugu ID-kaardiga.
Tõesti tundub kummaline, et meie e-vabariigis, kus saab projekti taotluse esitada e-keskkonnas, e-allkirjaga, rääkimata e-hääletamisest ja e-maksudeklaratsioonist on äkki vaja oma „e-de“ tõestamiseks ID-kaardi koopiat. Hakkasimegi siis EASilt uurima, milles asi ja kuidas me sellest lahti võiks saada. Räägingi nüüd pisut lahti, miks asjad nii olid ja kuidas nad täna (suuresti tänu Rainile) on.

Nimelt selgus lähemal uurimisel EASist, et paraku juhtub vahel (harva, kuid siiski), et toetuse taotlejate hulgas on mõned vähem puhta südametunnistusega inimesed :-(. Üldiselt näeb see välja siis nii, et see vähem puhta südametunnistusega ettevõtja ostab mõnelt „konsultandilt“ sisse projektikirjutamise teenuse ( ja „ostab“ ei ole siin mõeldud klassikalises mõttes koos maksudega ja puha…). Seejuures pole ettevõttel plaaniski projekti tegevusi ellu viia ja ilmselt on tal olemas plaan arvetega susserdamiseks.
Üldiselt ikka soovib EAS juba taotlusfaasis ettevõtetega kohtuda. Ja üks koht, kus sellised asjad välja hakkavad tulema, on just esimene kohtumine. Kuna tegelikku plaani miskit suurt korda saata ju ettevõtjal pole, ei tea ta ka millest EASiga rääkida, projekt on ju kõigest kate ja süüvinud ta sellesse tõenäoliselt ei ole. Selles olukorras on üsna tüüpiline saata enda asemel vestlusele keegi teine (no tõenäoliselt see sama kirjutaja). EASil pole ju kõigi ettevõtete juhtide näod ometi peas, eks…
Novot nende mõne päti pärast, kes sedapidi oma musta plaaniga vahele on jäänud, sai sisse viidud nõue esitada koos taotlusega allkirjastaja ID-kaardi koopia – selle alusel siis sai vestlusel vaadata, kas ülelauamees on ikka see, kes allkirja andis.

Eks ta pahatihti nii ongi, et kõik piiravad sätted meie elus luuakse vaid mõne üksiku pahareti pärast. Arutasime siis koos EASiga, kuidas olukord proportsionaalsemalt reguleerida – nii et pätid jaole ei saaks, aga et me ausaid kodanikke liialt ei segaks.

Ja täna me enam ID-kaardi koopiat ei küsi! Küll aga tuleks vestlusele tulijal dokument kaasa võtta, sest nägu, nime ja allkirja kontrollitakse nüüd kohapeal. Ehk siis - kontroll jäi, aga koopiast vabanesime. Muide –dokument peab inimesel niikuinii koguaeg kaasas olema, seega EASi vestlusele tulles ID-kaardi kaasavõtmise palve ei ole just liigne kohustus.

"Nii väike asi" - ütlete? Aga suured asjad saavad väikestest alguse ja see lugu on hoopis sellest, et "Räägi inimestega!" ja igasugu asjad - väikesed ja suured - leiavad tee lahenduseni.

Suured tänud Rainile asjale tähelepanu juhtimast. Ainult nii – KOOS ja SUHELDES – saame asju paremaks teha.
Kasutaks siinkohal võimalust üleskutseks – rääkige meile ja meiega ning jagage oma kogemust ka teiste taotlejatega – kuidas taotlemine, rakendamine läinud on. Kui on esinenud probleeme või tekkinud ettepanekuid, siis äkki leiamegi koos paremaid lahendusi. Luban, et anname paremate lahenduste leidmiseks endast kõik. Jään Teie kirju ootama!
Nele